Üheksa kuud tagasi uuesti ülikooli õppima asudes eeldasin, et tehisintellekt on kaasa toonud fundamentaalse muutuse õppetöös. Suureks üllatuseks pole aga eriti midagi muutunud – tehisintellekti käsitletakse vaid plagiaadivastastes reeglites, mis keelab tehisintellekti (TI) tööriistade kasutamise hindelistes töödes.
Miks see nii on? Miks vaadatakse tehisintellekti tööriistu hariduses endiselt vaid sohitegemise võimalusena?
Olen hetkel teise kursuse arvutiteaduste tudeng King’s College Londonis ning varasemalt asutanud ja juhtinud riskikapitaliga rahastatud iduettevõtet haridussektoris. Aastaid tagasi koroonapandeemia tulekuga alustasin õpilaste kokku viimist eraõpetajatega, millest kasvas välja kümneid tuhandeid õpilasi aidanud ettevõtmine Mentornaut. Kuna veetsin mitu aastat mõeldes sellele, kuidas aidata õpilastel enda potentsiaal saavutada, tundus huvitav minna ka ise tagasi õppima. Sügisel uuesti enda õpinguid jätkates eeldasin, et ülikoolis vähemasti räägitakse sellest, kuidas TI tööriistadega efektiivsemalt õppida, kuid reaalsuses pole sellest juttu tehtud, rääkimata mingist sügavamast integratsioonist õppeprotsessi.
Oluline on siinkohal endale õpilasena lahti mõtestada, kuidas tööriistu nagu ChatGPT üldse enda huvides maksimaalselt ära kasutada. Kuigi minu ülikoolis pole sellest isegi räägitud, võib ju siiski loota, et mujal on asjad teisiti. Ilmselge on see, et kõik neid tööriistu kasutavad, ja kaasõpilaste pealt näen, et väga tihti minnakse lihtsama vastupanu teed ja lihtsalt kopeeritakse vajalik sisu, olgu see siis essee, kood või mis iganes muu. Olgem ausad, kui niimoodi õppida, siis sellel pole ju mitte mingisugust mõtet.
Samas on vahepeal võimalused õppimiseks väga palju muutunud. Hea näide on see, et kui varasemalt tuli enda küsimusele vastuse saamiseks oodata järgmist seminari või saata õppejõule e-kiri, siis nüüd saan vastused hetkega. See tekitab tunde, et võin iseseisvalt ära õppida mida iganes soovin. Toon lihtsa näite: parasjagu on käimas eksamisessioon ning terve semestri materjali üle vaadates tekib paratamatult kohti, mis vajavad täpsustamist. Selle asemel, et saata õppejõule e-kiri, oodata üks-kaks päeva ning siis materjalid uuesti sama koha pealt lahti võtta, saan ahhaa-momendi mõne sekundiga ning võin järgmise teema juurde liikuda.
Lõpetasin gümnaasiumi kuus aastat tagasi ning uuesti ülikooli minek oli päris keeruline, sest olin olin suure osa varasemalt õpitust unustanud. ChatGPT ja teised sarnased tööriistad on mind aidanud kontseptsioonide ja valemite meelde tuletamisel ning ilma nendeta oleks ma tõenäoliselt teatud ained läbi kukkunud. Ja ma ei mõtle seda, et olen teinud sohki, vaid ajaliselt ei oleks mul olnud reaalne varasemast jäänud lünki iseseisvalt lappida, kui oleksin pidanud teemade meelde tuletamiseks vanu õpikuid lappama või õppejõudude kabinettide ukse taga ootama.
Nagu iga uue tehnoloogia tulekuga, seisame valiku ees – kas proovida seda kuidagi õppetöösse integreerida või kasutamine koolis keelustada. Leian enda kogemuste näitel, et praegune edasiminek on tekitanud võimaluse muutuseks selles, kuidas me õpime, ning nende arengute ignoreerimine viib meid ühiskonnana lihtsalt kohta, kus inimintelligents ning iseseisev kriitiline mõtlemisoskus hääbuvad. See on ju ilmselge, et generatiivne tehisintellekt on toonud nii murrangulise muutuse, et suurem osa õpilasi TI tööriistu kasutab, sõltumata sellest, kas need on keelatud või mitte. Kognitiivne pingutus on raske ning nende tööriistade näol on sul kellelegi võimalik delegeerida enda eest “mõtlemist”. TI tööriistade mitte kasutamine oleks nagu kalkulaatori asemel arvelaua eelistamine.
Samas, kindlasti ei peaks kogu õppetöö tiirlema ümber tehisintellekti ja ilmselt on TI kasutamine õppetöös spektrum, kus osades õppeainetes on seda rohkem ning teistes vähem. Aga liikumine sinna, kus me mõtestame õppimist ümber sõltuvalt uutest võimalustest, võiks toimuda võimalikult kiiresti, et vähendada kahju, mida ChatGPT-st kopeerimise ja kleepimise töövoog tekitanud on. Kes meist tahaks minna arsti juurde või palgata inseneri, kes tegelikult ei tea, mida ta teeb?
Lisaks on nende arengute taustal tekkinud olukord, kus meil on võimalik laiemalt ümber mõtestada kogu haridussüsteem. Kas ajapõhine haridusmudel, kus kvalifikatsiooni saamiseks tuleb läbida kindel arv ainetunde, on enam relevantne, kui õppimise tagasisidetsükkel on kordades kiirenenud? Mis oleks, kui kvalifikatsiooni saavutamine ei ole enam seotud ajalise panusega, vaid õpiväljundite saavutamisega? Miks ma pean veetma kolm aastat bakalaureuses, kui mul on motivatsioon ja ligipääs vajalikele ressurssidele, et lõpetada enda kraad kiiremini? Jah, võib öelda, et ülikoolis on võimalik omas tempos liikuda, aga kraadi lõpetamine ettenähtust kiiremini nõuab ülikooli administratiivlabürindist loa saamist, mis ei pruugi õnnestuda – see ei ole ettenähtud norm, et midagi sellist võimaldatakse. Konkreetne näide on ülikoolist, kuid sama idee kehtib ka hariduse varasemate staadiumite kohta.
Edukas TI integratsioon õppeprotsessides looks aluse laiapõhjalisemaks muutuseks haridussüsteemis ning Eestil on erakordne võimalus olla teenäitaja generatsiooni ühes defineerivamas muutuses. Meie eesrindlus president Alar Karise eestvedamisel algatatud haridusprogrammiga TI koolidesse viimiseks on maailma kontekstis unikaalne, sest nagu näha, siis isegi välismaa kõrgkoolid ei mõtle aktiivselt selles suunas.